Ajalugu

Esimesed teated Riia laki- ja värvitehase kohta ulatuvad kaugesse 1898. aastasse aadressilt Daugavgrivas 63/65. Samas kohas asub tehas ka praegu.

12. märtsil 1898. aastal ostab firma Leopold Kassel & Co krundi Džeguškalnise düüni lähedal, Daugavgrivase (Dinamindese) ja Buhtesi tänava vahel. 16. aprillil 1898 rajatakse seal esimene Vene aniliinvärvide vabrik Leopold Kassel & Co. Vabrik töötab Saksa Maini-äärse Frankfurdi keemiavabrikute filiaalina. Vabriku tolleaegne põhikapital moodustas 1,5 miljonit tsaarirubla. Toodeti aniliinvärve ja -lakke.

1937. aastal omandab vabriku koos hoonete ja seadmetega kohalik ettevõtja, insener-keemik Martinš Kalninš. Ettevõte töötab nime all Martinš Kalninši keemiavabrik. Sellest perioodist alates kasvab järsult vabriku tootmisvõimsus ning laieneb märkimisväärselt toodete nomenklatuur. Mehhaniseeritakse osa tootmisprotsesse. Vabrikus toodetakse kuivi kruntvärve, õlivärve, mineraalseid pigmente, puidu antiseptikuid ning tol ajal populaarset pesupulbrit Nitra. Vabrikus sai tööd umbes 100 inimest. Vabriku teaduslik laboratoorium viis läbi uurimistöid ehitiste ja puidu kaitse, metalli korrosioonitõrje ning ka rõivaste puhastamise ja hoolduse alal.

1940. aasta juunis koos Nõukogude võimu kehtestamisega vabrik natsionaliseeritakse. Vabriku nimeks saab Keemiavabrik Nitra. Selle esimeseks direktoriks saab Martinš Kalninš. 17. aprillil 1941. aastal vabastati ta ametist ning arreteeriti. Kuni 1946. aastani oli Kalninš vangistuses NSV Liidu erinevates vanglates. Martinš Kalninši pere, naine ja kolm last, saadeti 14. juunil 1941. aastal Siberisse.

Saksa okupatsiooni ajal (aastatel 1941 – 1944) kannab vabrik nime Chemische Werke Nitra. Tootmismaht väheneb. Toodetakse kaltsineeritud ja kaustilist soodat ning pesuvahendeid. Osa tootmisseadmeid demonteeritakse ja saadetakse Saksamaale.

Peale sõda, nõukogude võimu taaskehtestamise perioodil (aastatel 1946 – 1951), hakatakse tootma värve. Ettevõte viiakse üle kohaliku tööstuse ministeeriumi alluvusse. Taastatakse jahvatustsehhi ja keemiliste värvide tsehhi toomisseadmed. Vabrik toodab mineraalseid ja orgaanilisi pigmente, värvaineid, kuivasid liimvärve. Töötajaid on 80 – 100.

1951. aastal läheb vabrik üle NSV Liidu keemiatööstuse ministeeriumi alluvusse ning saab nimeks Riia värvi- ja lakitehas (RVLT). Algab tehase rekonstrueerimine ning märkimisväärne laiendamine. Ettevõte muutub oma valdkonna üheks juhtivaks ettevõtteks. Toodetakse suures valikus alküüdemaili, põllumajandusmasinate ja -seadmete kruntvärve, polüester- ja uralküüdemaili, elektroforees kruntvärve autotehaste jaoks, alküüd- ja polüesterlakke, tsinkvalget, mürkemaili laevaehitus- ja -remonditehastele jm.

1964. aastal alustab tööd pilootseadmetega tehase kesklabor.

1965 – 1991. Tehase toodangut kasutavad nii Läti kui ka teiste nõukogude vabariikide tarbijad. Nende hulgas on NSV Liidu suurimad autotootjad Gorkis, Iževskis, Moskvas, põllumajandusmasinate tootmise tehased, Minski ja Lvovi televiisoritehas, Riia raadiotehas, mööblivabrikud, muusikariistade vabrikud, laevaehitus- ja -remonditehased. Uute toodete väljatöötamisel teeb RVLT aktiivset koostööd paljude Moskva ja Leningradi teadusliku uurimise instituutidega.

Peale Läti iseseisvuse taastamist 1991. aastal, väheneb tootmismaht järsult seoses toorainenappuse ja idaturu mahu osalise vähenemisega. See toob kaasa töötajate arvu vähendamise.

1992. aastal läheb RVLT üle Läti jurisdiktsiooni alla, katkestades kõik sidemed endise NSV Liidu ministeeriumite ja instituutidega. Muutub ka tehase nimi – uueks nimeks saab Riia riiklik värvi- ja lakitehas.

Aastatel 1995 – 1996 tehas privatiseeritakse ning sel perioodil kannab tehas nime Privatiseeritav Riia värvi- ja lakitehas.

23. veebruaril 1996. aastal registreeritakse eraettevõte Riia värvi- ja lakitehas.

Tehas suutis säilitada praktiliselt mitte ainult kogu endisaegse tootenomenklatuuri, vaid välja töötada ja juurutada ka üle viiekümne uue toote.

Aastal 2000 võeti kasutusele värvide ja emailide toonimise süsteem, mis võimaldab toonida üle 20 erineva nimetuse tooteid. Kliendil on võimalik valida enam kui 6000 eri varjundit hõlmavast värvipaletist endale sobiv toon.

2000. aasta lõpus omistati Riia värvi- ja lakitehasele rahvusvaheline kvaliteedisertifikaat ISO 9001:2000 lakkide ja värvide väljatöötamise, tootmise ja turustamise valdkonnas.

AJALOOLISED FOTOD TEHASE ARHIIVIDEST

Aasta 1794

Vanaaegse gravüüri koopia kohast nimega Iļģuciems, kus pragu asub Riia värvi- ja lakitehas.

Aasta 1898

Aniliinvärve tootnud vabriku Leopold Kassel & Co üldvaade. 16. aprillil 1898 rajatakse esimene Vene aniliinvärvide vabrik Leopold Kassel & Co, mis oli Saksa Maini-äärse Frankfurdi keemiavabriku filiaal.

1937. aasta

1937. aastal omandab vabriku koos hoonete ja seadmetega kohalik ettevõtja Martinš Kalninš. Nii moodustati Martinš Kalninši keemiavabrik, mis hiljem sai nimeks Nitra.

1938. aasta

Veoauto, millega veeti Martinš Kalninši keemiavabriku toodangut.

20.gs. 30.-tie gadi

Fabrikas "Mārtiņš Kalniņš" reklāma.

20. sajandi 30. aastad

Martinš Kalninši vabriku ekspositsioon Läti rahvamajandussaavutuste näitusel 1930. aastal.

20. sajandi 30. aastad

Lepizig. Vabriku Martinš Kalninš omanik koos pearaamatupidajaga.

20. sajandi 30. aastad

Martinš Kalninši keemiavabriku hinnaviidad.

Aniliinvärvide asemel hakati tootma kuivi kruntvärve, õlivärve, mineraalseid pigmente, puidu antiseptikuid ning tol ajal populaarset pesupulbrit Nitra. Vabrikus töötas siis 100 inimest.

20. sajandi 30. aastad

Martinš Kalninši keemiavabriku hinnaviidad.

20. sajandi 30. aastad

Martinš Kalninši keemiavabriku ehitiste kaitse kursuse osavõtja tunnistus.

1940. aasta

Vabriku natsionaliseerimine Nõukogude võimu poolt 1940. aastal. Vabrik taastatakse peale sõda.

1951. aasta

1951. aastal läks vabrik üle NSV Liidu keemiatööstuse ministeeriumi alluvusse ning see nimetati ümber Riia värvi- ja lakitehaseks.

Aastad 1956 – 1964

Tehase rekonstrueerimine ja märkimisväärne laiendamine.

1955. aasta

Tsehh, kus toodeti kondensatsioonvaikudest emaile. Rajatud 1955. aastal, rekonstrueeritud 1958. ja 1960. aastal. 1976. aastal on tsehhi tootmisvõimsus 24 700 tonni aastas.